Rakvere Tuhkatriinu

Neljapäeval, 15. detsembril käis terve Pikavere koolipere Rakvere Teatris vaatamas "Tuhkatriinu" etendust, pärast etendust ootasid lapsi mitmed vahvad jõulumaa tegevused.
Mulle meeldis kui Tuhkatriinule pandi nähtamkingad jalga. Ja kui ta jooksis, siis need helisesid (Maria).
Mulle meeldis Rakveres väga, sest seal oli võlumine. Ja pärast saime jõuluvanalt plaadi ja hakkas jõulumaa, mis oli tõeliselt lõbus (Kelli-Mai). Mulle meeldis see koht kus Triinu muutus ilusaks (Janno). Kõige alguses meeldis kui ema taeva läks (Ignar).Mulle meeldis Mercedes ja Turbokombain, nemad tegid nalja, sellepärast meeldisidki (Roland).Minu arust oli väga lahe teatrietendus, võiks veel seda vaadata (Renata).Isa oli seal etenduses arg mees. Ma käisin veel ennustaja juures (Tiit).
Rakvere Teatri muinasjuttuse võistlusele kirjutasid 3. ja 4. klassi lapsed muinasjutte. 3. klassi õpilane Raiko Oll sai auhinnaks toreda kalendri.
Pilve Kuningriik
Raiko Oll (3. klass)

Palju-palju aega tagasi valitses Pilve Kuningriigis kuningas Pilveports. Tema kuningriik oli suur ja nii kaugele, kui silm seletas, olid seal ainult pilved. Pilved polnud sugugi sarnased. Lisaks kuju ja värvile, erinesid nad ka maitse poolest.
Kuningas Pilveports oli ka väga õnnelik, sest ta oli kahe armsa pilvekese isa. Pilvetups ja Pilvetäps olid sirgunud teadmisega, et kunagi peab üks neist kuningriigi valitsemise kuningas Pilveportsult üle võtma. Aeg läks ning pilvepoisid kasvasid ja said üha tugevamaks ning targemaks.
Ühel kurval päeval sai kuningas Pilveportsu elu- ja valitsemisaeg otsa. Kuningriigi mõjukad pilved otsustasid Pilvetupsu ja Pilvetäpsu oskused ja nutikuse proovile panna. Kuningas Pilveportsu järglaseks pidi saama see, kes muudab päeva ilusamaks ja meeldejäävamaks.
Pilvetups värvus õrnalt roosakaks ja hajutas end üle taevalaotuse. Tuulel piisas teda ainult õrnalt puudutada, kui temast langesid alla roosad sädemed. Maapinnale jõudes, muutusid nad mõnusaks vaarikamaitseliseks maiuseks. Lapsed vaatasid õnnelikult, kuidas kerkisid magusad kuhilad. Nendel oli loomulikult hea meel.
Nüüd oli aga Pilvetupsul võimalus end näidata. Esmalt paisus ta hirmuäratavalt suureks ja halliks. Kõva kõmina saatel uhas ta ladinal puhtaks kõik mäed ja orud. Kui õhk sai puhtaks ja värskeks, lasi ta seitse eri värvi noolt maa poole, millest tekkis vikerkaar. Vikerkaarele järgnesid pilve seest ka esimesed päikesekiired., mis valgustasid päeva. Lõpuks hajutas Pilvetäps end oranži kumana mere poole.
Maa pealt vaadates oli see väga ilus. Ka kuningriigi mõjukad pilved olid seda meelt, et lisaks ilusale vaatepildile, oli Pilvetäpsu töö puhtam, kasulikum ja meeldejäävam ning nimetasid Pilvetäpsu uueks Pilve Kuningriigi valitsejaks.
Pilvetäps hakkas kuningriiki oskuslikult ja rõõmsalt valitsema ning Pilvetupsust sai tema parem käsi, kes teda igati abistas ja andis nõu, kui oli vaja.

Võlupasun

Ignar Fjodorov (3. klass)

Ühes talus elas üks vaene peremees. Tal ei olnud midagi peale vee ja pätsi leiva. Ta käis iga päev metsas puid raiumas.
Ühel päeval leidis peremees metsast kuldse pasuna. Kui ta seda puhus, tuli sealt väga ilusat heli. Peremees võttis pasuna endale, et rasketel hetkedel ennast imeilusa muusikaga rõõmustada. Koju jõudes, oli ta imestus suur, sest majas oli väga palju raha. Nüüd mees taipas, et see ei olegi tavaline pasun, mis ainult ilusat heli tekitab, vaid võlupasun.
Sellest ajast peale elab mees väga õnnelikult. Tal ei ole millestki puudus. Peale selle, abistab ta ka ümberkaudseid elanikke, kellel on raske.

Metsaelanikud

Janno- Johannes Jürgens (4. klass)

Kaugel suures metsas elasid karud, rebased, hundid, oravad ja kitsed. Neile tegi muret talve tulek.
Loomad kogunesid ja arutasid, kuidas talve üle elada. Karu arvas, et tema heidab magama. Orav ütles, et tema korjab tagavaraks pähkleid. Rebane ütles, et tema püüab talvel jäneseid ja hiiri. Jänesele see mõte ei meeldinud ja ta lubas enda kasuka valgeks muuta, et rebane teda üles ei leiaks. Jänes lubas ise süüa puukoort. Hunt aga arvas, et tema püüab jäneseid, kitsi ja muid loomi, keda kätte saab. Kitsed teatasid aga, et neil on kiired jalad ja nad jooksevad eest ära.
Igaüks peab kuidagi talve üle elama, nii nagu tema oskab.

Söögikohvilaud

Kelli-Mai Maasik (3. klass)

Elas kord ühes linnakeses nimega Suulapuu üks tõeliselt armastusväärne söögilaud, kelle nimi oli Ignes. Muidu oli ta täiesti tavaline söögilaud, ainult tal oli kolm jalga.. Nimelt oli ta pärit sellisest söögilaudade suguvõsast, kus kõikidel laudadel oli olnud juba mitusada aastat ainult kolm jalga.
Ühel päeval otsustas lauake Ignes, et temast saab suguvõsa esimene neljajalgne laud. Kuna nüüd oli tema elul uus eesmärk, siis hakkas ta ka selle poole visalt püüdlema. Nii võttiski ta kõik oma kolm jalga selga ja läks laia maailma neljandat jalga otsima.
Oma rännuteel üle mägede ja merede kohtas ta paljusid söögilaudu, kes pakkusid talle kõikvõimalikke asju selleks neljandaks jalaks, aga Ignesele ei meeldinud neist ükski. Ta oli sunnitud oma teed edasi jätkama. Ühel ilusal päeval kohtas ta üliarmast Kohvilauda, kellesse ta silmapilkselt armus. Kohvilaual ei olnud üldse jalgu, vaid selle asemel olid hoopis ujulestad. Lauad sõbrunesid. Kohvilaud soovitas Ignesel minna järve äärde, kus ta teadis elavat ühte väga tarka ja kuulsat ühe jalaga taburetti. Aga, et Ignes ei jätnud Kohvilauda mitte ükskõikseks, siis pakkus ta ennast ka reisikaaslaseks. Nii nad sedaviisi kahekesi siis rändasid, kuni jõudsidki selle targa tabureti juurde. Taburetti ei olnud hetkel kodus ning nad otsustasid teda oodata istudes vaikselt plaat plaadi kõrval.
Sellel ajal kõndis sealt mööda aga vana Hapukurgipuu, kelle okstes magas väga osav puusepp. Kui Hapukurgipuu oli Ignese mure ära kuulanud, raputas ta oma oksi nii tugevasti, et puusepp sealt alla sadas. Puusepp võttis kohe vajalikud möödud ning tegi Ignesele imepärase neljanda jala.
Seejärel otsustasid Ignes ja Kohvilaud koos Suulapuu linna minna. Nad elasid seal kaua ning õnnelikult ja neil oli palju väikesi söögi-kohvilaudadest lapsi.

Sõrmuse saladus

Andre Loikmann (3. klass)

Elas kord üks doktor Munapea, kes tahtis saada võlusõrmust, mille abil saab ta kõike, mida soovib. Seal lähedal elas aga doktor Kõrs, kes tahtis samuti sõrmust. Tema soov oli sõrmus hävitada, et pahad ei saaks selle abil halba soovida.
Doktor Kõrrel oli sõrmuse asukoha kaart. Kui doktor Munapea sellest teada sai, otsustas ta minna Kõrre juurde kaarti varastama. Ta jäi hiljaks, sest Kõrs oli juba läinud kaardiga sõrmust otsima. Munapea uuris hoolega ümbrust ning nägi doktor Kõrre poriseid jälgi. Ta asus mööda jälgi teele, kuni jõudis järve äärde, kus lõppesid ka jäljed, sest doktor Kõrs oli istunud paadile, et järv ületada. Munapeal ei jäänud muud üle, kui öelda võlusõnad, mis tõstsid ta õhku ja lennutasid üle järve.
Kaart näitas, et sõrmus on peidetud mäe otsas olevasse koopasse. Sõrmust valvas muumia, kes pidevalt magas. Seal oli veel kirjas, et koopasse sisenedes ärkab muumia ellu. Kuna doktor Kõrs teadis, et doktor Munapea teda jälitab, siis tegi ta nii, et Munapea näeks kaarti ja läheks esimesena koopasse. Munapea nägigi ülevalt seda kaarti, aga ei näinud muumia elluärkamise hoiatuskirja , sest ta oli selle väikese kirja jaoks liiga kõrgel. Kui Munapea oli sõrmuse asukoha kaardilt teada saanud, siis läks ta koopasse sõrmust tooma. Aga oh õnnetust, muumia ärkaski ellu ja hakkas Munapead taga ajama. Nüüd aga sisenes koopasse doktor Kõrs, kes võttis sõrmuse ja hävitas selle. Seejärel ruttas ta päästma Munapead, kes lubas tasuks hakata heaks ja igavesti olla doktor Kõrre teener. Kõrs päästiski Munapea, kes täitis ka oma lubaduse. Kuna ta oli tark, siis oli temast doktor Kõrrel suur abi.

Printsess Maria

Maria Siimo (3. klass)

Printsess Maria oli noor ja ilus tüdruk. Tema isa oli kuningas Paul XV-s - Siimode suguvõsa ainus allesjäänud kuningas. Et nende sugupuu jätkuks, pidi kuningannal sündima poeg, kes saaks riiki edasi juhtida. Kuninganna Merje ei saanud kahjuks enam lapsi ning see tegi kuninga väga õnnetuks. Printsess Maria oli ise küll nõus kuningriiki juhtima, kui isa sureb, aga kuningas ei tahtnud seda üldse kuulda. Ta arvas, et tütar ei saa riigi valitsemisega hakkama. Ükskõik, kuidas Maria püüdis vastupidist tõestada, ei suutnud ta kuninga arvamust muuta.
Ühel päeval jäi kuningas surivoodile ning printsess Maria pidi oma ema riigi valitsemise juures abistama. Printsess sai sellega väga hästi hakkama. Nüüd nägi ka kuningas, et ta oli asjata alahinnanud printsessi. Ruttu kirjutas ta riigi Maria nimele. Seejärel ta surigi.
Kuninga surres oli rahvas küll sügavas leinas, aga ka väga õnnelikud uue juhi üle. Oli ju printsess näidanud ennast väga heast küljest. Ta oli lahke, rõõmsameelne, töökas ning tark juht. Ta valitses oma riiki õnnelikult ning loomulikult leidis ta endale ka toreda kaasa, kellega sai kauni väikese poisi- Siimode suguvõsa jätkaja.